Betooni ajalugu
Esimesed teadaolevad betoonkonstruktsioonid on leitud Roomast. Panteoni, Colosseumi ja akveduktide ehitamisel kasutati vulkaanituha, vee ja paekivi segu ehituskivide ühendamisel. Suurte rahvarännete ajal kadus rooma tsement kasutuselt ning ilmus välja alles 18. sajandi keskpaiku. Sealt arenes see tasapisi edasi ja viis lõpuks välja Aspdini portlandtsemendi sünnini. Portlandtsemendi, mis on sarnane tänapäeval kasutatavaga, leiutas juhuslikult inglane Isaac Johnsson 1844.a. liiga kõrgel temperatuuril põletatud Aspindtsemendi hukkaläinud partiist. Nime sai tsement sellest valmistatud betooni tõttu, mis sarnanes välimuselt Inglismaa rannikul Portlandis esineva kivimiga, mida kasutati sel ajal Inglismaal üldiselt ehitusmaterjalina.
Eestis hakati tsemenditootmise vastu huvi tundma 1860. aastate lõpul, kui Kunda mõisa omanik John Girard de Soucanton tegi esimesed katsed valmistada kohapealsest merglist ja sinisavist tsementi. 1870.a. toodeti juba esimesed tonnid tsementi.
Eesti tähtsamad ja suuremad betoonrajatised on 318 m kõrge Tallinna teletorn ja Tallinnas Patarei vangla taga asuv vesilennukite angaar, mis on ainulaadne selle poolest, et ligi sada aastat tagasi oli see suurim raudbetoonehitis Euroopas ja esimene kogu Ida-Euroopas.
Betoonehitamise raskuspunktid lähiajal on kuivamis- ja niiskusprobleemid ning elutsükli kulud ja keskkonnaküsimused.
